Inglise luures
Alfons Rebasel, ta naisel ja vanematel õnnestus pääseda läände. Rebane pääses ka sõjavangilaagritest, mis erinesid vene vangilaagritest vähe. Vahe oli vaid selles, et sealt oli lootus vabaneda ja alustada inimväärset elu. Kui Rebane end inglastele vangi andis, olla seal ühtedel andmetel olnud üks inglise ohvitser, kes 1940 a. töötanud Eestis inglise sõjaväelises esinduses. Mees mõistis olukorda, ka seda, miks eestlased saksa armees sõdisid.
Seejärel õnnestud Rebasel leida peatuspaik Goslari põgenikelaagris Harzi mäestikus. Samas laagris oli ka Eesti 20. SS-diviisi kindralinspektor Soodla, vabadussõjaaegne Kuperjanovi Partisanide Rügemendi juht.
1947.aastal lahkus Alfons Rebane Saksamaalt Inglismaale. Etteruttavalt võib õelda, et 1961 aastast kuni surmani veetis ta oma elu taas Saksamaal.
Tol ajal oli juba rahvusvaheliseks tõsiasjaks, et sõjaaegsete liitlaste - Nõukogude Venamaa ja Lääne demokraatiate - rahumeelne kooseksisteerimine ei ole pikemas perspektiivis võmalik. Pärast võidueufooria hajumist ja Euroopa mõjusfääride paika panemist oli selge, et nüüdsest asuvad mõlemal pool mõjusfääre vastased. Oli puhkenud "külm sõda", mis juba 1950.a muutus Korea sõja näol "kuumaks". Oli tekkimas lootus Lääne ja Ida lõplikuks ja otsustavaks arveteklaarimiseks. Kas võidab NSV Liit ja kogu maailma proletaarlased ühendatakse suurde Maailma Sotsialistlike Riikide Liitu, või lääne demokraatia.
Sellises olukorras sai Lääne riikidele üha selgemaks üks hädavajalik tõsiasi - on vaja luureandmeid sellest, mis toimub raudse eesriide taga. Asja tõsidust ja vajalikkust suurendas ka tõsiasi, et Nõukogude riik oli omandanud aatompommi.
Regioon, kust oleks saanud kõige ligipääsetavamalt luureandmeid, oli NSVL-i lääneregioon. Just siia oleks koondatud ka vägesid tulevaseks rünnakuks Lääne vastu. Kuna sinna regiooni jäid ka okupeeritud Baltimaad, põõrduski nüüd inglise luureamet SIS oma tähelepanu neile baltlastele, kes võiksid neile nüüd luuretöös kasulikud olla. SIS-i juht McKibbin palus selleks omale appi Leedu ajalooprofessori Stasys Zumantase, Läti lennuväeohvitseri Rudolfs Silarajs ja eestlase Alfons Rebane'se.
Ei Rebane, McKibbin ega keegi SIS-i kõrgematest juhtidest tahtnud tunnistada ega uskuda seda, mis hiljem valusaks tõeks osutus - KGB on palju tugevam, kui Punaarmee lahinguväljadel. Kuna diktatuurriik vajas seda organit, tegi ta kõik tema võimsuse ja eelistaud arengu tagamiseks. Kui Lääneriigid täitsid II maailasõja ajal korrektselt oma liitlaskohuseid ja hoidusid oma liitlase N. liidu vastasest luuretegevusest, siis vene KGB oli toiminud just vastupidi ja nautinud liitlaste naiivsust.
Rebasel õnnestus oma tegevuse alguses SIS-is leida ligi viiskümmend kaevandustes, tekstiilitööstuses ja farmides töötavat endist leegionäri. Vabatahtlikud suunati Londonis asuvasse luurekooli, kus meestele õpetati raadiosidet, shifreerimist ja salakirja. Peeti loenguid luuretöö põhiprintsiipidest, N. Liidu luuresüsteemist. Teooriaga kaasnesid praktilised õppused, kuidas korraldada konsperatiivkohtumisi, käituda läbiotsimisel ja ülekuulamisel. Lepiti kokku salamärkides, mida poetada radiogrammidesse, kui oldakse pärast vahistamist sunnitud töötama vastase kontrolli all. Lisaks sellele olid muidugi ka laskeharjutused, maastikul orienteerumine ja kummipaadiga randumine.
Värvatud agendid pidid peagi minema Eestisse, et selgitada välja andmeid, mis võiks tõestada N. Liidu valmistumist sõjaks. Konkreetselt tuli uurida välja andmed Eestis paiknevate relvajõudude kohta ja kas siin ehitatakse uraanitehast. Rebasel olid plaanid luua kaitseliidulaadne põrandaalune organisatsioon paarikümne tuhandelise mehe alusel. Välja tulnuks astuda vaid sõja korral, seniks aga hoiduda aktiivsest tegevusest. Kuid nii Rebane, kui ka Eesti saatkonna juht Londonis hr. Torma pidasid sõjapuhkemist lähiaastatel vähetõenäoliseks ja palusid seda ka metsavendadele õelda. Torma sõnul olevat parem saada heade üllatuste kui ebameeldivate pettumuste osaliseks.
Juba enne seda, kui Rebane SIS-iga liitus, oli sellesse programmeeritud ebaõnnestumine. Nimelt 1944.a saatis SIS- Kuramaa randa Lätis neli lätlasest agenti. Laev aga uppus randumisel. Varsti püüti ka mehed KGB-laste poolt kinni. Sellest ajast tõusis N. Liidu luuretaevasse Läti KGB major Janis Lukasevics, kelle tegevust saatis edu. Nimelt tema kätte sattus randunud agentide raadiojaam sifritega. Nüüd algas suurejooneline raadiomäng, mille abil petta vastast võimalikult palju, saada vastase agendid enda teenistusse. Midagi paremat oli raske soovida. Nende neljaga see ei õnnestunud, nemad lõpetasid KGB piinakambris. Kuid major Lukasevics ei jätnud jonni. Tal õnnestus Läti vastupanuliikumise meeste hulgast leida mees, kes oli nõus koostööks - Augusts Ergmanis. Varsti oli toimiv kostöö olemas - SIS-i mehed uskusid Bergmanist....Lõplik viga tehti veel sellega, kui 1946.a Lätis Skuttes maandunud agendile R. Zandele anti ülesanne Bergmanisega kohtuda. Viimane jättis aga Zandele igati usaldusväärse mulje. Pärast seda oli loodud kõik tingimused, et Läti, seejärel ka Eesti matsad täituksid KGB-lastest libametsavendadega, kelle juurde SIS saadab agente edastamaks läände materjale, mida KGB-lased ette söödavad.
Esimesed agendid saadeti Läti kaudu Eestisse Rebase töötamise ajal 1952.a augustis. Maabusid kolm meest - Audova, Hurma ja Pedak. Varsti oli maabunute juures mees, kes viis nad Viljandimaale, kus ootasid ees KGB-lastega mehitatud punkrid.
Eerik Hurma ja Audova vahistati ning tapeti. Mart Pedak'i õnnestus KGB-l enda teenistusse värvata. See päästis ka ta elu.
Kieli ja Kuramaa vahet sõitis nüüdsest kaater, mis tõi ja viis mehi - seda kõike KGB juhtimisel. Jõuti nii kaugele, mida võiks oodata vaid uskumatus spionaazifilmis - metsavendade nime all sõitsid Inglismaale KGB-lased. Nad pandi õppima samasse luurekooli ja viimast lihvi anti oti mägismaal. Nad said teada kõik mis soovisid ja rohkemgi...
Ometi tekkis ka selles sujuvalt töötavas mehhanismis tõrge. See juhtus, kui 11. septembril 1953 toodi koos lätlaset ja leedulastega Riia randa eestlane Heino Karkman. Temaga oli kaasas miljon rubla, mis oli määratus vastupanuliikumise finantseerimiseks.
Enam kui poolteist aastat elas Karkman Eestis metsavennana KGB-laste punkris, mil lõpuks sai talle selgeks mis tegelikult toimub. Ja siis 1955.a 20. aprillil julgeolek eksis. Nad mängisid endid üle. Arvatavasti pimestatuna oma edust, saadeti Inglismaale tagasi ka Karkman, et ta veenaks Rebast toestust metsavendadele suurendama. See oli aga suur viga. Kohtumisel Rebasega teatas Karkman, et punkrist punkrisse rännates oli talle selgeks saanud, et kõik Inglise luure sidekanalid Eestis on KGB kontrolli all. See teade oli nii Alfons Rebane'sele, kui kogu SIS-i juhtkonnale hokk. okk Rebasele kogu eluks...
Veel teise vea tegi LGB. Inimesi ja inimpsüühikat tundmata saadeti Inglismaale Rebase juurde endine Idapataljonide mees, kes oli nüüd KGB-laste poolt värvatud. Ta pidi tõestama, et kõik on korras, pole vaja muretseda. Kuid veri on paksem kui vesi: mees tunnistas lõpuks kõik puhtsüdamlikult üles. See oli lõplik okk!
Võib küsida, kas oleks olnud võimalik KGB must mäng varem läbi näha? Kahtlusi igatahes oli. Üheks kahtlustäratavaks sündmuseks oli juhtum 1953 aastast. Siis paluti ühel läti "metsavennal" tuua veeproov Uuralist Izti jõest, saamaks teada, kas sinna on ehitatud tuumareaktor. Läti KGB major palus Moskva kolleege valmistada pudelitäis parajalt radioaktiivset jõevett. Tola ajal oli KGB-s Beria kukutamise aeg ja kohutav segadus. Üks KGB insener, ilmselt soovist inglastele muljet avaldada, pani pudelisse aga sellise radioaktiivsuse tasemega vee, mis reaalsuses oleks kogu jõeäärse elu võimtuks teinud. Selle peale tekkis SIS-i meestel kahtlus. Kuid õppust sellest ei võetud...
Oli teine jahmatav lugu. Nimelt end Valter Luksiks nimetav Inglise luurekoolis täienduskoolitusel viibiv libametsavend oli kutsutud 1955.a 24. veebruari Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule Eesti Londoni saatkonda. Üks vastuvõtul viibija arvas mehes ära tundvat punaarmaa majori. rebane aga ignoreesris neid hoiatusi ja uskus ens Valter Luksiks nimetava mehe seletusi.
Kui kõik oli selgeks saanud, tõstatus küsimus operatsiooni "Dhungel". Lõpetamisest. Olukord oli kujunenud tõesti dhungliks. Rebane oli lõpetamise vastu. Kogu sõja oli ta seisnud oma meeste eest, nii kuis võimalik. Ja nüüd oli tema mehi KGB käes ja Kgb mehi tema käes. Tuli seista oma meeste eest ja ta seisiski.