Alfons Rebane
Tammelehtedega Raudristi Rüütliristi kavaler - Eestile surmani truu!
RAAMATUD: 
- Voldemar Pinn "Kolonel Alfons Rebane : raamat mehest, kes sai Rüütliristi tammelehtedega sõja viimasel päeval". Haapsalu, 1997
- Valdur Jürissaar "Kahe rinde vahel : kolonel Rebasega idavõitlustes". Tartu : Greif, 1997
Kolonel Alfons Rebase fenomen
Milles seisneb siis koloneli erilisus või ainulaadsus mis teeb ta nii tähtsaks? On sõjakangelasi, kes saavad kõrgeid autasusid ühekordse teo eest, mis väärib kõrget autasu. Alfons Rebase isikus on jälgitav stabiilselt tegutsev juht, kes kriitilistes olukordades oli suuteline lahendama sõjalist ülesannet edukalt, sealjuures eriliselt osates säilitada oma mehi. Iga inimene kujuneb ja pärineb oma rahva kultuurist ja mentaliteedist ja Alfons Rebase isikus on meie rahvale antud niisugune eestlane, ohvitser, riigikodanik, kes suutis sõjaolu- korras tugineda nimelt meie rahvusliku kultuuri alustele.
Me teame, et suurriigid, kel on käsutada suur inimressurss, taotledes lahingulisi eesmärke, ohverdavad hoolimatult kümneid, sadu tuhandeid inimelusid. Alfons Rebane teadis meie rahva inimressurssi piiratust ja seetõttu iga mehe erilist väärtust. See tuleneb meie kultuuritaustast, mis näeb igas inimeses erilist ja ainulaadset väärtust, isiksust. Just see joon ja oskus täita lahinguülesandeid edukalt, sealjuures eriliselt hoides oma mehi, on meie jaoks kõige olulisem. See arusaam kehtib jätkuvalt meie Eesti kaitseväes. Suurearvulistel stepirahvastel on väljend „Üks ei ole sõjaväljal sõdur.”. Selles ütluses väljendub lihtsalt üks kontseptsioon. Meil on teistsugune kontseptsioon, mille kohaselt sõdur on isiksus, kes võib ka üksi sõjaväljal väga palju, koguni muuta kogu olukorda. Tema oskus piiramisrõngast mehi välja viia on leidnud väljenduse rahvalikus keeles sõnades „Vana rebane läks ees ja kutsikad reas järel.” Ja sõja ajal kutsus rahvas Rebase pataljoni mehi hellitlevalt rebase kutsikateks.
Psühholoogiline sõda
Teine maailmasõda on ametlikult lõppenud, kuid ta jätkub psühholoogilise sõjana, mille kaugem eesmärk on sõjas võidetuid rahvaid hoida jätkuvalt moraalse, psüühilise surve all, sisendades neile süü kompleksi ja jättes nad ilma eneseväärikusest. Sellega kaasneb teatud psüühiline halvatus, paralüüsi seisund ja julgusetus mõtelda.
Me teame, et Nõukogude Liidus nimetati ajalugu poliitiliseks teaduseks. Uurimistulemused olid etteantud ja ajaloolaste ülesanne oli tihti ainult tõestada juba etteantud seisukohta. Kehtisid ametlikud versioonid ja arhiivid olid suletud. See ei kehti ainult Nõukogude Liidu kohta, vaid puudutab avaramalt Teise maailmasõja võitjaid riike üldse. Just Läänest tuli uuesti meile mõiste „poliitiline korrektsus”, mis tähendab ju sisuliselt täpselt sedasama. Piisab ühest näitest, et Inglismaa Teist maailmasõda puudutavad arhiivid lubatakse avada alles aastal 2017. Kui ametlikult esitatud versioonid on õiged, mida peab siis varjama ja salastama?
Ajalooline mälu
Ajalooteadus peab teenima ajaloolist mälu ja õige ajalooline mälu on iga rahva olemasolus vältimatu. Teise maailmasõja objektiivsel uurimisel ja uurimistulemust avaldamisel on Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts teinud oma 20 aasta jooksul ära suure töö. Tähtis on ainult üks – tõde ise ja et ei ole keelatud uurimisteemasid ja et ei saa olla etteantud uurimistulemust. Nii nagu igal muul teadusalal on ka ajaloolise tõe väljaselgitamisel vältimatuks töömeetodiks kahtlemine esitatud versioonides. Keskne teema uurimises on olnud „Eesti sõdur Teises maailmasõjas.” ja kindlasti ei tohi maha vaikida avalikkuses Teise maailmasõja kangelaslikke heitlusi, milles eesti sõdur ja eesti ohvitser ilmutasid erilist kvaliteeti. Seega võitlus ajaloolise mälu eest, mille üks osa on oma kangelaste austamine, on meie edasises püsimises vältimatu. Psühholoogilises informatsioonisõjas on õigustava ja vabandava hoiaku võtmine juba iseenesest vältimatu kaotus. Psühholoogiline sõda on oma olemuselt sama julm ja karm nagu sõda relvadega, sest eesmärgid on samad. Süükompleksi omaksvõtmine on enesehävitamine. Selles plaanis on Saksamaa olukord haletsusväärne, sest seal tänaseni on Saksa ajaloo õpetamine sarnane ajaloole Nõukogude Liidus. Viimasel ajal on küll aga jõulise märke Jaapanist, kes soovivad taastada oma eneseväärikust läbi õige ajalooteadmise.
Nii on lood ka meil seoses kolonel Alfons Rebasega. Selgub, et Eesti kaitseväes paljud pole kuulnud ega teagi, kes oli kolonel Alfons Rebane. Küsimusele, miks meie rahvuskangelane on avalikust elust välja lülitatud ja miks temast ei teata piisavalt, öeldakse, et jah, kõik on küll väga ilus, aga meie sõbrad Läänes ei saaks meist siis aru. Kas me peame oma ajaloo maha salgama? Ja niisuguste sõprade puhul tuleb tõsiselt kahelda nende intellektuaalses ja moraalses aususes.
Diplomaatia diplomaatiaks aga õigust austada oma kangelasi ei lähe üks vaba rahvas teiste käest luba küsima. Kaitseväe ülesanne on põhiseaduses fikseeritut, rahvust ja kultuuri põlvest põlve säilitades kultiveerida truudust, vaprust ja julgust. Selles on olulised ajaloolised eeskujud – kangelased. Meil on oma kangelased ja nende austamisel me ei pea mitte kellelegi midagi põhjendama, õigustama ega vabandama. Selle niinimetatud võõra mundri teemal ei lasku isegi poleemikasse.
Mida peame tegema?
Aasta 2008 võiks seega vabalt olla vähemalt Eesti kaitseväes see aeg, mil me eriliselt teadvustame kolonel Rebase läbi ilmsiks saanud omadusi. Eeskuju kasvatab.
Kõige aluseks on kaitsetahe, isamaalis – patriootiline kasvatus, millega kujundatakse riigikodanikku. Vastavalt põhiseadusele on see riiklik ülesanne. Eruohvitseridena elame kaasa iga meie riigi hingetõmbusele ja tunneme muret protsesside pärast, mis välistavad valvsuse ja noorsoo patriootilise kasvatuse. Aastal 2008 tuleks korraldada teaduslikke konverentse ja andma välja kogumiku: „Eesti sõdur Alfons Rebane.” Me ei pea häbenema ega maha salgama parimaid enda hulgast. Ja just kindlasti see mees koos paljude teistega, kes ilmutasid omadusi, millega sõditi Vabadussõjas, Teises maailmasõjas ja tänu kelledele me üldse oleme rahvana veel olemas.
Tunneme kõik maali Vabadussõjast: „Kolm põlvkonda. Vanaisa, isa ja õppursõdur.”. Selle pildi nägemine ise kujundab ja kasvatab. Kui õppursõdurit ei ilmu vanaisa ja isa järel, siis kes kaitseksid meie maad ja tulevikku? Missugust noorsugu me tahame? Missugust noorsugu me kujundame praegu? Missugused on need aated ja ideaalid, sellest sõltub meie allesjäämine rahvana omal maal. Meil on õigus oma ajaloole. Me peame seda teadma ja seda edasi andma järgmistele põlvedele. Ainult tõel on väärtust ja ainult tõde teeb vabaks. Selleks soovin kõigile enamat julgust, enamat uhkust, enamat eneseväärikust. Küsimus pole kunagi ainult allesjäämises. Alles tuleb jääda auväärselt ja väärikalt.
http://kultuur.elu.ee/ke492_laigna.htm
Einar Laigna hwww.freewebs.com/einarlaigna-/kuulasaateid.htm
