Alfons Rebane
Tammelehtedega Raudristi Rüütliristi kavaler - Eestile surmani truu!
Paguluses
OllesKui Rebane end Inglaste kätte vangi oli andnud, oli sael olnud üks inglise ohvitser, kes oli töötanud Eestis inglise sõjaväelises esinduses. Mees mõistis põhjust, miks eestlased sõdisid saksa armees.
Seejärel leidis Rebane ajutise peavarju Goslari põgenikelaagris Harzi mäestikus, kus asju ei ajanud mitte UNRRA, vaid inglise rindeteenistusest vabastatud kveekerite usulahu liikmed. Selle laagri juhatajaks oli eestlanna pr. Kuuse.
Saksamaale olid jõudnud ka Rebane'se naine Agnia, isa Robert ja ema Olga, õde Astrid oma tütre Marinaga ja Agnia ema Olga.
1947.a lahkus Alfons Rebane Saksamaalt inglismaale. Seal asus ta peagi tööle Inglise luuresse. Sellest võis lugeda eelmises peatükis.
1961.a asus ta elama Saksamaale. Tööle asus ta saksa luureteenistusse.
Rebane tuleb hävitada!
Rebane oli KGB sihtmärk. Ta tuli hävitada, nagu hävitati paljud, kes olid vapralt sõdinud ja nõukogulastele kahju teha. KGB karvane käsi ei jätnud inimesi isegi paguluses rahule, kus usuti ennast nõukogudelaste eest ohutus kauguses viibivat.
- Esimesed katsed
Ajal, mil Rebane elas Saksamaal, märkas ta ühel päeval jõe ääres kalastades, et teda jälgitakse. See, mis punavõimudel lahingus avalikus mees-mehega võitluses ei õnnestunud, pidi nüüd tehtama alatult ja salaja.
Juhtuski see, ja just seal, kus seda kõige vähem oodata. Kord, kui Rebane Heidelbergi tänaval kõndis, kõlas lask. Talle nagu löödi vastu jalga. Tulistajat polnud võimalik inimhulgast enam leida. Kuul oli tabanud ta jalasääre pehmeid lihaseid. Meest, kes tulnud sõjast välja kordagi haavata saamata, oli tabanud nüüd nurgataguse KGB-lasest argpüksi lastud kuul. Hiljem ütles ta selle kohta õele, et ei oska need venelased ka õieti tulistada.
Pärast seda läks ta inglise sõjaväelisesse esindusse, rääkis mis juhtunud, ja sai 1947. aastal loa Saksamaalt Inglismaale elama asuda.
1955. aastast on andmed, et esimest korda plaanis KGB Rebasega ühendusse asuda, saates ta juurde mehe, kes pidanuks ta meelitama Eestisse. Mis neil sel korral täpsemalt plaanis oli, pole teada.
Esimene tõsisem katse KGB-l Rebasega midagi ette võtta leidis aset 1960.a sügisel, mil Rebane ei töötanud enam SIS-is ja pidas Inglismaal tagasihoidlikku öövahiametit ühes vabrikus. Kuna Rebase numbrit telefoniraamatus polnud, helistas ühendusevõtja eesti ajalehe toimetusse. Saanud numbri, helistas Rebasele: tal olla kiri ja pakk esimeselteestisse luurele saadetud mehelt, keda, nagu teame, ei õnnestunud pärast operatsiooni "Džhungel" lõpetamist Rebasel vahetamise teel tagasi saada. Rebasele oli kohe selge kellelt ja kust see kiri tuleb.
Kohtumisel saatis Rebast üks eestlasest kapten, kes varem olnud ta abi. Baar, kus nad istusid ja juttu ajasid, oli Rebase valitud. Kiri oli tõesti rebase mehe kirjutatud, selles oli hoiatusmärk talle. Kirja tooja oli kiire reageerimisvõimega, paindlik jutus, viisakas käitumise ja kommetega. Rebase sõnul olid vaid ta silmad sadistlikult külmad ja kalgid. pagari tänava mees avaldas kahetsust, et Rebane ei ela kodumaal, kus tal oleksid kindralipagunid, oma villa ja hea palk.
Lõpuks kutsus ta Rebase ärasõidupäeval endale hotelli külla, kus eestlastest kaaslased sooviksid teda näha. Küsis ka, mis napse ta tahaks juua. Rebane lubas küll minna, kuid ei läinud. Ta oli veendunud, et teenistuses olles oleks ta saanud hotelli sees kaitse organiseerida, nüüd oli see aga võimatu. Tema arvates oli KGB meestel kavas näha, kui kaugele ta on valmis minema, ja töötada siis välja järgnevad sammud. Vaevalt, et nad oleksid ta tol korral kinni võtnud, kui ta oleks kas või laevale läinud. Kuid mine sa tea?
Uus kontaktivõtmine toimus järgmise aasta 28. jaanuaril, mil talle helistas omal ajal eestisse saadetud mees, kes palus Rebase aadressi, mille julgeolekumees olla ära kaotanud. See oli märgiks, et KGB midagi plaanib.
Ago Kriisa kirjutab "Päevalehes" (30. jaanuar 1997), et Augsburgis külastas Rebast eriülesannetega polkovnik Kanger. Ilmselt toosama Kanger, eesti Korpuse staabiülem, kelle kohta kirjutas E. Gross raamatus "Palgejooned", et on "ustava vaatega, truu, kindel ja tuline" mees. Kriisa sõnul oli Rebane talle rääkinud, kuidas nii tema kui Kanger pannud relvad nähtavalt lauale, et mõlemal oleks turvatunne suurem. Kanger lubanud Rebasele amnestiat, kui ta kodumaale tagasi tuleb. Info sellest kohtumisest jääb hägusaks, et mitte enamat õelda.
Midagi otsustavat oli KGB-l plaanis 1964.a, kui toimusid Innsbrucki taliolümpiamängud. Rebast kutsuti sinna kohtuma oma sõbraga. Algul lubas Lääne-Saksa luuretalitus talle seal kaitse tagada, kuid viimasel hetkel löödi kartma poliitilist sakandaali ja sõit neutraalsesse Austriasse keelati.
Kohtumiseks oli antud kaks kohta. Rebane valis pakututest teise. Rebase mehed olid kohal ja jälgisid toimuvat. Sõber ilmuski. Sündmuspaik oli sisse piiratud viie vene keelt rääkiva mehe poolt. Kui kohtumisaeg möödas, sõitsid nad kuuekesi hotelli. rebane arvas kirjas Hjalmar Mäele, et neil meestel võis olla kahesugune ülesanne. kas kaitsta oma meest ("sõpra") või võtta Rebane kinni N. Liitu viimiseks. Rebane kaldus viimase oletuse poole, mis ka kõike järgnevat arvestades tõele vastab.
Kuna rebasel oli seal kaitse, oleks ta kinnivõtmisest tekkinud selline lärm, mis oleks varjutanud isegi olümpiamängud. Et Rebase kinnivõtmiseks olid tõsised plaanid, sellele viitab ka küllakutse tulla Soome.
- Uued katsed rebast kahjutuks teha
See pilt on armsale õele ajast, mil Alfons Rebane oli 1947.a. 1. juulil Inglismaale jõudnud.
Rebane eksiilis oma sõprade ja saatusekaaslaste seas kõnet pidamas.