Alfons Rebane

Kellele kangelane, kellele "nats", (ehk tõed ja valed)...

Kellele kangelane, kellele nats. Just nii ongi. Oleneb, mis väärtushinnangutest lähtuvalt inimene hinnanguid annab. Mundri järgi jah - natsionaal-sotsialistliku Saksamaa armee munder. Aga kas eesti mees oleks pidanud alasti sõdides kodu kaitsma? Või nagu Harald Nugiseks on õelnud: "Me oleksime pareme meelega Eesti mundris sõdinud, kuid venelased viisid need ära...." See lause ütleb kõik. Vähe sellest, et vene bolševikud viisid ära eesti meeste mundrid. See on pisiasi. Kuid nad viisid Siberisse ja vangilaagritesse sunnitööle ära ka nende meeste isad, emad, õed ja vennead, keda ära tappa ei jõutud või ei tahetud. Nad viisid ära vabaduse, vaba Eesti au ja väärikuse. Kui röövel on sind paljaks teinud, siis vaid rumal usub, et ta pelgalt palumise peale saab oma asjad tagasi. Seda enam mitusada korda suurema röövlikamba käest. Kui sinult on röövitud kõige olulisem siin elus, kõik, mille nimel elada, siis iga normaalne inimene võitleb selle eest ja selle nimel, et seda tagasi saada, et seda hoida. Selles pühas võitluses on mundri päritolul kõige väiksem tähtsus. Vaid väiklane ja kitsarinnaline inimene komistab nii tühisele asjale, nagu mundri ja relva päritolu, kui sõditakse oma kodu ja pere vabaduse ja vabastamise eest.

Õeldakse, et ega Saksamaa oleks Eestit niikuinii vabaks jätnud. Aga kas Venemaa ja Lääne-liitlased jätsid? Vähemalt Saksa armee ridades kanti Eesti lippu. Eesti iseseisvumine lükati edasi sõja lõppu. Üheks teguriks selles tulevases protsessis oli ka eestlaste panus võitu. Miks aga lükati Eesti iseseisvumine edasi? Me oleksime ehk juba 1941.a iseseisvuse tagasi saanud. Selle protsessi peatasid aga üliagarad leedulased, kes suutsid Hitleri välja vihastada. See selleks. Väikeriik peab alati suuremate riikide huvisid oma kasuks ära kasutama. Soolotsemisel väikeriigil ruumi ei ole. Nii, et mitte mundri ja relva päritolu ei ole tähtis, vaid kuidas ja mille nimel seda relva kasutatakse. II maailmasõja ajal oli Eesti huvides kanda sksa (ka soome) mundrit, teist võimalust polnud, sest Eesti oli Saksa all. Rootsi ajal, Põhjasõja ajal võitlesid eestlased Rootsi armee ridades siinsamas Eestis, et oma Eestit kaitsta. Ka suurriigi all saab ja peab oma huve kaitsma. Kui suurriigi huvi kattub väikeriigi huviga, tuleb see kohe ära kasutada.

Kui tänapäeva tulla, siis võib ju küsida: Mida me sinna Iraaki, Afganistani jne oleme ära kaotanud, et seal sõdima peame? See ju võõras sõda jne. Jällegi, see on meie huvides, teha suurte demokraatiatega - NATO, USA jne - koostööd. Tänu sellele võime kindlamad olla, et "suured" meid ehk järgmise sõja korral maha ei müü...loodame vähemalt. Ja tark on kõik endast olenev teha selleks, et seda enam ei juhtiks. Seda kõike muidugi väärikust kaotamata...

Elus on harva kõik must ja valge. Kui nii oleks, teeksid inimesed vaid õigeid otsuseid. Enamasti ei ole kõik nii lihtne, kui esmapilgul paisatab. On olukordi, kus liiga pikk vaagimine võib maksta elu - elu sulle endale, või halvemal juhul kogu su rahvale. Sellisesse olukorda aga justnimelt sattus Eesti Vabariik 1940.a. Riik neelati, kõikide rahvusvaheliste õigusaktide vastaselt, totalitaarse Nõukogude Liidu poolt. Kuid eesti rahvas EI ALISTUNUD - paljud mehed sõdisid metsas metsavendadena, liitusid Soome armeega ning hiljem Saksa armeega. Anastaja ja agressori vastu teisiti ei saanud ega saagi käituda, kui vaid vastu hakata.

Kui Sakasamaa 22.juunil 1941.a. alustas kallaletungi Nõukogude Venemaa vastu, tõusis eestlastelgi lootus anastajad ühiselt maalt välja suruda. See ootus ka täitus. Kuna tänaseks on tetavaks saanud Nõukogude Liidu juhi Jossif Stalini Euroopa vastane vallutusplaan "Groza", võib õelda, et Saksamaa ja tema juhi Adolf Hitleri rünnak NSV. Liidu vastu oli preventatiivne, ennetav lõõk. Kui lõpuni aus olla, siis tänu sellele ehk Lääne-Euroopa ellu jäigi, sest kui Venemaa oleks ootamatult esimesena rünnanud, poleks neid naljalt keegi enne Gibraltari väina peatada suutnud. Oleks oodatud hetke, mil Saksamaa on haaratud sõjast massiivsel Euroopa sõjatandril, ja siis rünnatud. Võib õelda - õnneks - Saksamaa ründas esimesena... Hitlerit ei pea nüüd küll ülistama hakkama, kuid me ei tohi ka fakte eitada. Ükskõik, kas see on vastuolus valitseva poliitika ja hea tavaga - tõde tuleb alati kalliks pidada. Alati! Maksku see siis mis maksab.

Kuid siin ei keskendu me Saksamaale ja tema saatusele. Räägime Eesti maa ja rahva saatusest tollel nii keerulisel ja saatuslikul ajalooperioodil. 50.aastat kui Eesti Vabariik oli Nõukogude Venemaa poolt okupeeritud, suruti meile peale anastaja ehk siis nn. võitja nägemust ajaloost. Selles ajalookäsitluses olid eesti mehed, kes saksa mundrit kandes oma kodu kaitsesid, bandiidid, kurjategijad ehk siis lihtlabaselt inimjätised, kes on madalamd kui muru, ja kes peavad nõukogude võimule selle eest tänulikud olema, et neil üldse elada lastakse. Aga kas nad ikka olid kurjategijad ja bandiidid? On meil põhjust leppida nõukogudeliku-suurvene shovinistliku nägemusega ajaloost? Kindlasti mitte! Ka kogu nõukogude ängistava okupatsiooni kestel ei unustanud eestlased neid mehi, kes neile tõelised kangelased olid. Vabadussõjas sõdinud mehed olid eestlaste silmis rahva parimad pojad. Nende hulka arvati suure vaimustusega ka nende meeste pojad ja kaasvõitlejad, kes 1941-1944 Eestis II Vabadussõda pidasid. Vaenlane oli sama, eesmärk oli sama - kaitsta oma kodu, alles jääda! Nii, nagu see aastasajandeid enne, muinasajal, meie esivanematel ikka on olnud. Võidelda, või surra! Siin pole aega filosofeerimise jaoks. Siin tuleb tegutseda, sest teist võimalust ehk ei anta kunagi. Täie õigusega võib õelda: mehed ja naised, kes oma kodumaad kaitsevad, on ja jäävad alati kangelasteks, ükskõik siis, kui palju vaenlased neid ka ei mustaks. Rahvas teab kõige paremini, keda ta mäletab ja kangelaseks peab, kas Arnold Meri't, või Alfons Rebane'st. Ka kõige suuremad valed seda muuta ei saa!

Levinuimad argumendid Alfons Rebase ja teiste Saksa poolel võidelnus eesti meeste mustamiseks on süüdistus natsidega koostöös. Selle argumendi teeb aga tühiseks see, kui vaatame Soome poole. Soomlased sõdisid koos sakslastega, ja sellest pole tänapäeval mingisusgust probleemi. On ju teada, et just suuresti tänu sakslaste toetusele Soomet ei alistatud. Soome marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim ja Saksa riigipea Adolf Hitler käisid teineteise sünnipäevadel, olid liitlased ja kordineerisid ühist tegevust. Kuid kelle nime kannab Helsingis peatänav, ja kellele on sinna püstitatud uhke ratsamonument? Suurele väejuhile Mannerheimile, ja koostööd sakslastega ei heida talle keegi ette! Pealegi ei Soome, ega eesti alustanud seda sõda. II maailmasõjale panid aluse kaks totalitaarset ja agressiivset rezhiimi - natslik Saksamaa ja bolšhevistlik Venemaa. Neile langeb ka kogu vastutus. Üks oli sõja ema, teine isa.

Kas siis meie, Eesti Wabariigi juhtkonna koostöö Nõukogude Venemaaga tegi meile vähem kahju, kui nn eesti "natside" koostöö sakslastega. Pigem vastupidi. Need mehed haarasid relvad, et kaitsta oma kodumaad! Et ei korduks 1940-41 a. punane terror. Miks U.S.A, Inglismaa ja teised Lääne "demokraatiad" meid ei aidanud? Nende munder ja relvad poleks saksa omadest kehvemad olnud (kui, siis ehk vaid kvaliteedilt). Need oleks kodu kaitseks kõlvanud küll. Kuid meid jäeti üksi, kedagi ei huvitanud sellise tühise ja väikese riigi saatus. Mida siis oleks teha tulnud? Oleks ehk ise Siberi rongile, või mahalaskmisele pidanud minema? Kindlasti mitte! Nii oligi eestlaste ainsaks võimaluseks ennast ja oma kodu kaitsta koostöös sakslastega, kui ainsa reaalse abistajaga. Nagu ka soomlased. Meil kahjuks ei vedanud nii, nagu soomlastel. Kahjuks... Kuid kangelased ja nende teod ei unune. Mustaku ajaloovõltsijad ja uuspunased palju tahes.

Edaspidi vaatlemegi eestlaste saatust tol saatuslikul ajalooperioodil. Teeme seda, keskendudes ühele tolle aja ja võib õelda üldse silmapaistvama eesti soost sõjamehe, Alfons Rebase elutee kajastamisele, kes on eestlaste seas legendaarse kuulsuse omandanud.

Loe ka: Eesti Vabariik valede võrgus

Metsavenna Alfred Käärmanni tsitaat:

Ärgem unustagem Eduard Börnhöhe hoiatust “Tasujas”: “Vabadus on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi! Enne kui taipad, imed jälle orjahigi!”
Olgem uhked noorte inimeste üle, kes käivad Ajaloolise Tõe teed uurides ja kirjutades meie oma Eesti Ajalugu! Neile, kes nimetavad sündmusi, aega, kohanimesid, ohvreid, reetureid ja mõrvareid nende õigete nimedega.

Loe: Euroopa kahe maailmasõja vahel

1918- 1920 Eesti Vabadussõda! 1940- 1944 Eesti II Vabadussõda!

Mehed kes vastu hakkasid, järgisid oma isade, Vabadussõja kangelaste- veteranide eeskuju. Mehed nagu Johan Laidoner, Ernst Põdder, Anton Irv, Karl Parts, Julius Kuperjanov (kes oli surres kõigest 24 aastane, kuid I maailasõjas seitse vene ordenit välja teeninud), Jaan Soots jt. Samuti ka Vabadussõja aegsed koolipoisid, kes oma entusiastliku surmapõlguse ning optimismiga nakatasid tihti kainelt arutlevaid isasid ja vanaisasid näiliselt lootusetusse sõtta minema. Indu andis neile ka rahvusromantiline nägemus muistsest vabadussõjast, kui Lembitu, Meelis, Vesse jt võitlesid sangarlikult ülekaaluka vaenlase vastu. samuti lood Kalevipojast.

Just nii tuleb võidelda, just nii võidetakse! Seda teadsid ka need mehed- poisid, kes 1940-1944 pidasid Eesti II Vabadussõda! Selle sõja silmapaistvaim mees oli Alfons Rebane. Kuid temas sarnaseid mehi ja ka naisi oli palju. Kõiki ei autasustatud uhkete ristide ja ordenitega, kuid see ei olnu, ega ole ühegi sõjas kodu kaitsva sõjamehe eesmärk. Suurim, mida keegi saab Isamaa heaks teha, on anda tema eest kallim, mis anda on - oma elu. Just seda olidki need mehed valmis ohverdama, kes kodumaale raskel hetkel appi nõustusid tulema. Ei olnud Eestimaalt veel kadunud vanem Lembitu kangelaslik vaim ega Kalevite sugu. Teadagi, et see vaenlasele ei meeldinud ega meeldi siiani.

Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov Loe: Kui Kuperjanov tuli

Üheskoos Euroopa rahvastega. Loe: Eestlaste üksused II maailmasõjas Loe: www.hot.ee/vaikal

II Vabadussõja kangelased Saksa poolel

Kõige rohkem eestlasi, üle 60 000 mehe, sõdis Saksa poolel. Neist polnud ühtegi Saksamaa Natsionaal- Sotsialistliku Töölispartei liiget. Vastupidiselt Punaarmees olnutega, kellest paljud olid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liikmed. Nii, et punaarmeelaste suhtes võib õigustatult kasutada nime kommunistid, Saksa poolel võidelnuid natsideks aga kutsuda ei saa.

Alfons Rebane Harald Riipalu Paul Maitla

VAATA VIDEOT!

Harald Nugiseks. Tänaseni rivis Hando Ruus. Saksa Rist Kullas kavaler

Soomepoisid

Paljud eestlased valisid saksa mundri asemel soome oma. Miks? Sest sakslased näitasid end algusest peale mitte oodatud vabastajatena, vaid uute, kuigi leebemate, peremeestena. See hoiak hakkas muutuma alles sõja lõpu poole. Siis isegi SS- i juht Heirich Himmler toetas Eesti iseseisvumist, kuigi selle otsustamine lükati edasi sõja lõppu, mil otsus pidavat langetatama vastavalt eestlaste antavale panusele tulevasse võitu. Nii oligi mõistetav, miks eestlased lahkusid Eestist ja siirdusid Soome, kus saadi hõimuvendadega koos ühise põlisvaenlase vastu võidelda. Oli ka omamoodi Vabadussõja võlg, mida mindi tasuma, kuna Vabadussõja ajal oli meid abistamas lisaks Taani ja Rootsi vabatahtlikele ka Soome omad.

Esimesed läksid Soome juba 1940 Talvesõja ajal. Nemad küll rindele veel ei jõudnud. Pärast Talvesõja lõppu suundus grupp eestlaseid edasi Norra, kus Narvikis sõditi sakslaste vastu. Seal oli ka hukkunu ja haavatuid. Edasi saabus mehi Soome tasapisi üha enam. Pärast Nõukogude- Saksa sõja puhkemist asuti 23. VI. 1941 moodustama üksust, mida saata luure eesmärkidel Eestisse, ehk siis nn Nõukogude tagalasse. Loodava salga nimeks sai "Erna". Hiljem Eestis sai üksus tuntuks oma eduka sissitegevuse poolest, sellega ühinesid tuhanded metsavennad. Nad oleks ühiselt piisava relvade varu olemasolul võinud veelgi suuremaid territooriumeid vabastada, veel enne sakslaste tulekut. Paraku sakslased keelasid soomlastel "Erna" salgale koos metsavendadega lisa relvi saata, kuigi seda paluti ja ka Soome toetas meid. Vabastamis au pidi kuuluma sakslastele! Sellegipoolest tegutseti edukalt, ja hiljem koos sakslastega jõuti isegi Muhumaa vabastada, enne, kui üksus Soome tagasi sai minna. (Tänapäeval tegutseb Erna Selts, mis korraldab iga aastast sõjalis-sportlikku võistlust "Erna", mille jooksul läbitakse sõja aegse Erna upi ligilähedast marsuuti. Kliki logol!)

( Loe: MIHKEL THEODOR SIMMO.TELEGRAFISTI PÄEVIK 1941 ERNA DESSANTGRUPIS EESTISSE )

Eestlasi aga saabus üha juurde. Isegi major Rebasel oli plaan sakslastega koostöö lõpetada ja Soome minna. Alles viimasel hetkel suudeti ta ümber veenda. Lihtsalt sakslased ei pidanud lepinguist kinni, samas takistasid ka eestlaste normaalset lahingüksuste toimimist. See viskas sageli üle.

1943 sõdisid eestlaselt, koondatuna Soome üksustesse, juba rinnetel. 1944 moodustati aga puht eesti üksus- Jalaväerügement 200. Need mehed võitlesid vapralt Jätkusõjas, Kannase kitsusel ja Viiburi lahe ümbruses. Kuni saabus 1944 august, mil Eesti oli sattunud vastastikku pealetungiva Punaarmeega. Sel kriitilisel momendil tehti pea üksmeelne otsus- Eesti vajab meid, meie koht on meie endi kodude kaitsel! Kui ka selleks peab selga tõmbama vihatud saksa mundri. See oli tegelikult tühiasi, sest viha pealetungiva asiaatlike mõrvarite armee vastu oli kordades suurem. Kõigil oli värskelt meeles 1940- 1941 Vene okupatsiooniaasta kohutavad tapatalgud rahulike elanike kallal. See ei tohtinud enam korduda! Rahvas võttis saabujad vastu kui uue loodava Eesti oma armee tulevast tuumikut. Lootus Vabadussõja ime kordumisse tõusis taaskord inimeste hingedesse. Seda ei sündinud, kuid edukate tõrjelahingutega anti rahvale aega põgeneda, samuti aidati sellega ka Soomet, sest NSV Liit ei saanud Soome lahel oma laevastikuga sooritada pikki Soome rannikut dessante, ega tule alla võtta. See aitas Soomel rinnet hoida ja kiiruga rahu sõlmida, enne, kui sakslasd on Eestist väljas. Siis oleks olukord hoopis hullem olnud... Vaid tänu II maailmasõja rängimatele kaitselahinguile, mis toimusid Sinimägedas, kuid ka Tartu joonel, sai osa eesti rahvast Läände põgeneda, et seal siis vabadusetuld hööguvana hoida, et see siis kord taas täiel lõkkel võiks leekides löömama hakata. Pildid Soome Talve- ja Jätkusõjast 1 Pildid 2

Jagu mehi oma punkri ees Rajajoel sügisel 1943

Rajajõe eesliinil, sõdurid valvepostil käärpikksilmaga vaenlase tegevust jälgimas

Eestlaste esimene üksus Soome mereväes, Heikkila kasarmu ees Turus 1943. Soome mereväe koosseisust oli Jätkusõja ajal ligi 1/10 eestlasi

JR 200 eesti ohvitserid. Esireas vasakult: lipnikud Nugiseks (mitte Harald!) ja Mankin, kapten Abi, major Peiker, everstiluutnantti Savonen, kapten Talpak, leitnant Reinumägi, lipnikud Vaas ja Sepp

http://inlinethumb37.webshots.com/676/2897188030099775287S600x600Q85.jpg

Klassivennad - soomepoiss ja leegionär - Männikul 1944

Soomest saabunud Jalaväerügement 200 Männiku õppeväljakul. 1944 august VAATA VIDEOT!

Eestlased Norra Armees. Narviku all

Paljud eestlased olid 1939- 1940 liitunud Soome armeega. Välisriikidest tulnud mehed suunati kõik "Sisu" üksusesse. Paraku antud üksus rindele ei jõudnudki, sest tegeleti meeste Soome armee jaoks väljaõpetamisega. Kui saabus relvarahu, saadeti "Sisu" üksus laiali. Sel hetkel otsustas rühm eestlasi minna appi teisele Põhjala riigile, Norrale. Norra iseseisvust ohustasid mitte Nõukogude bolševikud, vaid Hitleri- Saksamaa natsid. Seal, Narviku all langes ka üks eestlane.

Eestlased sunniviisiliselt Punaarmees

9. Eesti Laskurkorpus, alates 28. VI. 1941. Tallinna Eesti Kaardiväelaskurkorpus eksisteeris 25. IX. 1942 - 6. V. 1946. Sinna koondati mehed Eesti territoriaalkorpusest (ehk siis endisest eesti armeest) ja hävituspataljonidest ning Eestist ja kogu Venemaalt mobiliseeritud eestlastest. Rahvastikult moodustasid eestlased 88,5%, venelased 10,2 %, muud 1,3 %. Isikkoosseis oli umbes 20 000-30 000 (Seega üle poole vähem mehi, kui saksa poolel võidelnuid). Eesti Laskurkorpuse komandör kogu sõja vältel oli kindralleitnant Lembit Pärn, komissar, hiljem komandöri poliitasetäitja A. Pusta, staabiülem kindralmajor J. Lukas (ms Vabadusristi kavaler. Suri represseerituna).

Võttis osa 9. XII 1942 - 16. I 1943 Velikije Luki operatsioonist (Kus paljud mehed jooksid sakslaste poole üle), 18.-26. I 1943 kaitselahinguis Velikije Luki ja Peretšje piirkonnas, 6. XI 1943 - 4. I 1944 ja 20.-29. I 1944 lahinguist Neveli ja Novosokolniki lähistel, 2. II - 20. IV ja juulis 1944 Narva lahinguist ja linna vallutamisest, 17.-26. sept. Tallinna operatsioonist, 27. IX - 24. XI 1944 Lääne-Eesti saarestiku vallutamise operatsioonist ning 17. II - 8. V 1945 Kuramaa lahinguist.

Eesti Laskurkorpus oli üks esimestest Nõukogude väekoondistest, kes 22. IX 1944 vallutasid Tallinna. Tänu sellele hoiti linnas ära ulatuslikum hävitustöö, vägistamine ja tapmine, mis oli punaarmeele tavaks saanud vallutatud linnades. Tallinn samuti justnimelt vallutati, mitte ei vabastatud. Seda ütles järgmisel päeval Moskva raadio ise, seda kinnitas ka eelnev "vabastajate" käitumine, kui nad muuseas lasid kuulipildujaga Pika-Hermanni tornist sini-must-valge lipu alla. Nii, et kõik jutud vabastamisest on nõukogude reziimi enda tollase hoiakuga täiesti vastupidised.

Eesti Laskurkorpuse võitlejaile A. Repsonile, A. Allikule, A. Matjašinile ja J. Kunderile anti lahinguvapruse eest Nõuk. Liidu kangelase nimetus. Enam kui 20 000 korpuse võitlejat said ordeni või medali. Korpusele anti 22. X Tallinna nimi.

Kindralleitnant Lembit Pärn

Metsavennad

Sõda pidasid ka metsavennad. Üks tuntumaid oli Ants Kaljurand ehk "Hirmus Ants"

METSAVENDADE

KODULEHEKÜLG

VIDEO! Eesti üksused Saksa ja Soome armees 1939-1945 Estonians in German and Finnish Army

ETTEPANEK! Miks ei võiks Eesti Vabariigis olla näit. Alfons Rebase nimeline, või a'la lihtsalt Rebase Üksik Luurepataljon (sarnaselt Kuperjanovi pataljonile). Samuti tuleb A. Rebasele püstitada talle vääriline mälestussammas- monument.

Eeskuju! Kuperjanovi Partisanide Rügemendi Vabadussõja tulest läbikäinud võidulipp!

Õiend nimede käändamisest eesti keeles. Oleks aeg eesti keeles täielikult minna üle mitteeksitavale nimede käändamise vormile. St., käändamisel nime muuta ei tohi! Näit., kui kirjutame: Kodanik Artur Kase maja. Me ei saa aru, kas antud majas elab kodanik Artur Kask, või Artur Kase. Kui aga nimi käändamata jätta, jääb selline ebaselgus ära. Nii on ka Alfons Rebane Alfons Rebane, mitte Rebase, Rebast jne.

Tammelehtedega Raudristi Rüütliristi kavaler - Eestile surmani truu!