Alfons Rebane

Sõja lõpp

Alfons Rebase sõjateest Eestis ja Venemaal võib lugeda peatükkidest SAKSA ARMEES ja RÜÜTLISRIST. Siin jätkame tema võitlustee kajastamist sõja lõpul.

 

• Neuhammeris

Pärast Eestist taandumist, langetati juba Riias otsus, et kõik 20. Eesti SS-diviisi sõdurid koondatakse Ülem-Sileesias Neuhammeris. Tegelikult suunati sinna kõik eesti mehed, olgu nad siis piirkaiserügementidest, politseipataljonidest, soomepoisid või äsja mobiliseeritud.

Kuna diviisi staap oli pea tervenisti säilinud, jäi etteotsa edasi Franz Ausberger. Neuhammeris moodustati kolm rügementi: 45., 46. ja 47. Peale selle veel suurtükirügement. 45.-nda rügemendi ülemaks sai Riipalu, 46.-dat hakkas juhtima Rebane ja 47.-dat Vermet. Süürtükirügementi hakkas kamandama major Võhma. Tagavararügemendi etteotsa pandi senine diviisi staabis töötanud sakslane Refeldt, selle asupaigaks määrati Taani.

Neuhammer kujutas endast tohutut, kümmekond km-it pikk ja ligi sama lai. Kunagi oli siin treenitud üksusi Prantsusmaa vallutamiseks.

Siin asuti eestlasi taas treenima, neile sisendati ja nad ise sisendasid endale: tuleva aast jõuludeks saame koju. Loodeti, et varsti kohtuvad ameeriklased ja venelased ning siis pööduvad ameeriklaste relvad venelaste vastu ja ollakse tuleva aasta (1945) jõuludeks koos ameeriklastega tagasi kodus. Lootus, ükskõik kui väike ja habras ta on, annab nii elule kui surmale mõtte.

Eesti 20. SS-diviis andis taas vande 1. detsembril. Tegu oli paraja tsirkusega, sest eesti mees tahtis vaid oma kodu ikkest vabastada.

 

• Topeltkotis Oppelni all

12.-15. jaanuarini murdsid Nõukogude väeüksused saksa rinde Balti merest kuni karpaatideni ühe hooga läbi ja liikusid pidurdamatult läände. Nüüd sai Oderi jõgi sakslastele selleks kindluseks, nagu aasta enne oli eesrlastele olnud Narva jõgi.

23. jaanuaril olid punaste eelväed Oderi ületanud ja seal sillapea moodustanud. Oderi äärde suunati kõik üksused. Ka volkssturmi pataljonid. 26. jaanuari hilisõhtul läks Neuhammerist teele Eesti diviisi 46. rügement, 45. oli juba varem teele asunud. Füsiljeerpataljon likvideeruti ning mehed anti 45. ja 46. pataljonile täienduseks.

Eesti diviisi lõigus Oppelni all olid venelased moodustanud mitu tugevat sillapead. Algas võitlus nende likvideerimiseks, mis kestis veebruari esimeste päevadeni. Kusjuures paar sillapead jäigi likvideerimata.

Positsiooni kui sellist neis lahingus polnud. Oli vaid nõndanimetatud julgestuspositsioon, sest vastupanu- ja varupositsioone ei olnud, millest olid tingitud ka pidevad sissepiiramised.

Umbes nädal enne Eesti iseseisvuspäeva vallutasid venelased Mittenwalde küla, mida kaitses Rebane oma meestega. Mõned päevad hiljem võtsid rebase mehed selle hulljulge rünnakuga tagasi. Venelastel oli üle saja langenu, eestlastel vaidkaks haavatut. Saagiks saadi kuulipildujaid, miinipildujaid, veoautosid ja kolm suurtükki 50 mürsuga. kogu see varandus toodi rügemendi staapi Dambrau lossi. Ja siis, 24. veebruari ööl lasti need 50 mürsku Eesti Vabariigi aupaukudena venelaste endi kahurite läbi neile tagasi. Mis saadus, see ilusti ja kenasti omanikule tagasi antud!

See oli viimane Vabariigi aastapäev, mida eestlased relvaga rindel tähistasid.

Franz Augsbergerile anti diviisi tubli tegutsemise eest Rüütlirist, diviisile avaldati aga tänu.

Märtsi algul muutus olukord eestlaste rindelõigus niivõrd kriitiliseks, et diviis palus luba taanduda, sest oli juba sügaval kotis. Taandumisluba aga ei saadus. Selle piirkonna vägesid juhatas feldmarssal Ferdinand Schörner, kelle deviis oli:"Saksa sõdur ei tagane, vaid võitleb viimseni oma positsioonidel".

Mõne päeva pärast selgus, et kott 20 km. rinde seljataga sulgus. Ais oli seda hullem, et kotis sees asus teine kott. Sissejäänud väeosad olid kahekordses kotis. Rebasele oli see juba teine kord olla topeltkotis.

Algas punavägede halastamatu võitlus kotti jäänud meeste hävistamiseks. Eesti diviisile tungiti igast kandist peale. Ründasid tankid, jalavägi ja lennukid.

16. märtsil tuli lõpuks taandumiskäsk. Taganemisel kadus sisuliselt vägede juhtimine. Sõjakirjasaatja Kral Gailit meenutab taganemist nii: rebane ees, nemad riburadapidi järgi, tulid nad kotist välja. Diviis oli kaotanud kõik raskerelvad, tankidest olid välja tulnud vaid mõned. Kaotatud oli vaid neljandik meestest, mis olukorra tõsidust arvestades oli tubli saavutus.

Rebasele oli see väljumine juba ta 12 kotist. Ta enda sõnul läks kõik lihtsalt ja õnnelikult. See oli talle juba harjumuseks saanud. Kui kotsist oli väljutud, võttis saapad jalast ja viskas Rebane end välivoodile pikale, kui sisenes diviisi operatiivosakonna ülem Mützelfeldt, kes oli staabiülema kohustustes. temalt sai rebane teada, et diviisiülem Augsberger on langenud ja temale kui vanemale rügemendiülemale on diviisi juhtimine üle antud. See oli tema sõnul armee üldjuhi feldmarssal Ferdinand Schörneri isiklik käsk. Teiseks sai ta teada, korpuse ülem Kock-Erpack koos staabiga on kotti langeda. Nüüd anti Rebasele isiklikult ülesanne minna ja tuua staap ja korpuseülem sealt välja.

"Ilus ülesanne", ütleb Rebane selle kohta. Diviisi ülem peab minema kotti ja tooma sealt välja korpuse juhtkonna. Mingil määral tuletab see meelde ühe teise legendaarse sõjamehe Otto Skorzeny ülesannet tuua mägedest ära vangistatud Mussolini.

Rebane kirjutab, et kohe kui ta sai teada kus Kock-Erpach oma staabiga on, taipas ta, et oli sealt eelmisest kotist väljudes mööda tulnud. rebane võttis 3-4 valitud meest kaasa ja läks teele. Õnneks polnud venelased vana teed ära lõiganud, nii leidiski Rebane korpuse ülema koost staabiga üles ja tõi nad kotist välja. Teed, mida Koch-Erpach ei tundnud, teadis Rebane. Selle teo eest annetab Saksa riigijuht admiral Karl Dönitz Rebasele sõja viimasel päeval Tammelehed Rüütliristi juurde.

 

• Pääs "Tsehhi põrgust" ja jõudmine Elbe äärde

Rebase auastet oli vahepeal tõstetud. Temast sai kolaonel, sakaspäraselt oberst ehk SS-is standartenführer. Kas Rebane sellest sõja lõpu segaduses ise ka teada sai, on üsna kahtlane. Nagu oli ka Tammelehtedaga Rüütliristi juurde, millest ta sai teada alles 1976 a.

Taganemisel oli kaduma läinud neljandik isikkoosseisust, raskerelvad, majandus- ja laskemoonavoorid, kõik autod. Nii seisis eesti 20. SS-diviisi ees uuestiformeerimine. Seekord siis kolmas ja viimane kord. Toimus see Balkenheinis.

ehkki Schörner oli määranud diviisikomandõriks Rebase, ei usaldatud teda eestlasena siiski nii palju, et ta sellele kohale oleks jäetud. Uueks diviisiülemaks sai sakslane Berthold Maack, kes end sellel kohal näitas üsna tähelepandamatu ülemusena, kuid tal polnudki aega end näidata.

Diviis sai täiendust tagavararügemendist, sinna toodi ka muid eesti üksuseis ja 300 lennuväe abiteenistuslast. ohvitserid saadeti läände raskerelvastust otsima, kuid liitlased olid sinna juba ette jõudnud.

kui diviis oli kuidagimoodi kokku traageldatud, saadeti see 15. aprillil, mil oli sõja lõpuni jäänud 24 päeva, Riesengebirge mäestiku jalamile Hirschberist 15 km. kaugusele Schönau rajooni. Riesengebirge on üks Tsehhimaa ilusamaid ja metsikumaid osi ümbritsevas Sudeedi mäestikus. Sudeedima oli põline sakslaste ala, mis aga peale I maailmasõja tšehhidele anti, kuid mille Hitler taas Saksamaaga liitis.

Pikki uut rinnet kulges autotee Berliini. Mõõda seda vedasid venelased pealinna poole oma suurtükke ja tanke. Eestlastel polnud võimalik seda takistada, sest enam polnud suurtükke, ja neil mõnel, mis oligi, oli laskemoona niigi napilt.

Liikus igasuguseid kuulujutte. Et Eesti diviis tõmmatakse Tšehhimaale, seal teda täiendatakse ja edasi sõdib ta koos lääneliitlastega punaste vastu. Siis saab jõuliks koju! Nii rääkis Pul Mitla. Liikus ka kuulujutte, et Rebane saab Oppelnis toimunu eest Tammelehed Rüütliristi juurde. Kuid kuulujuttudeks need jäidki tookord...

Kuulati raadiot. Mehed said teada, et korrapärast rindejoont enam polegi. Berliin on juba ümber piiratud. BBC rääkis, et eesti relvakrenaderide diviis on Sileesias sakslastele vihmavarjuks. Küsiti, kas eesti mehed on tõesti nõus surema natsireziimi eest selle viimasel tunnil.

Toosama korpuseülem, kelle Rebane koos staabiga kotist välja tõi, oli Rebasele lubanus, et kui tuleb kapituleerimine, saavad eesti mehed Hirschbergerist, kus asub võimas sakslaste veoautode park, autod. ja siis pannakse sinimustvalged autodele peale ja sõidetakse üle Praha pilseni suunas, et seal end ameeriklastele vangi anda.

See oli võimalus, mis taganuks eestlastele elu ja vabaduse. Meil pole alust kahelda, et Rebane seda ka organiseerida püüdis. Miks see aga teoks ei saanud, pole tänaseni täiesti selge. On teada, et 8. mail rügementide ülemad rebane, Maitla ja Võhma omavahel nõü pidasid ja otsustasid saksa juhtkonnalt küsimata taanduda läbi Tšehhi lääneliitlaste juurde. On räägitud ka sellest, et rebasel oli ühe Tšehhi ohvitseriga kokkulepe, mille järgi lastakse neid vabalt Pilseni minna (kust on mõnikümmend kilomeetrit Prahani), kui nad relvad loovutavad. Sel saaksid nad aga kindral Pattoni III USA armeele alla anda.

Samas on teda ka seda, et rebase rügemendi mehed võtsid veel viimase hetkeni ette vaenlaste suunas vasturünnakuid, et nende jalaväge nii palju kui võimalik tagasi hoida.

Tee viis Hirschbergerist Goblenzi peale. Seda kasutasid taganedes nii eestlased, kui sakslased - kõik, kes punaste eest, et lääneliitlaste kätte end anda. Teel valitses hiilgasegadus, seal olid pidevad ummikud. Autod, tankid, jalamehed, hobustel ratsa ja veovankritel, jalgratturid... See oli mass miss voogas ja voogas läände Elbe suunas. Kuid korraga oli eestlastel kaks vaenlast. Seljataga pealetungiv punavägi, ees punased tsehhi partisanid, kes tahtsid sakslastele tasuda ränga okupatsiooni eest. Ja selleks kõlbas iga saksa mundris mees, kellele sai näkku sülitada, kaikaga virutada, millegiga visata, või kui võimalus siis piinata, tappa.

Hirschbergeris leidsid mehed vikööritehase, kus seda oli mitukümmend tuhat liitrit ja ega pruukijatestki puudu olnud. Harri rent kirjutab oma raamatus "Ma jäin ellu", kuidas ta 9. mai hommikul Riesengebirges pooltesise tuhande meetri kõrgusel kohtas Rebast. Nägi lähenevat beeži kabrioletti "Horch", millel katus oli alla lastud. Autojuhi kõrval seisis rebane püsti. Tema sõnul hoidis viimane kinni esiklaasist, jälgis looritatud pilguga oma tublisid poisse, keda ta läbi paljude lahingute juhtinud ja kellele tegi omamoodi lahkumisvisiiti. Renti sõnul oli Rebase pilk kuidagi äraolev, ta arvab tedagi olevat pruukinud likööritehase toodangut. Mine sa tea?

Teel valtses segadus. Mart Pilt'i mälestuste järgi aitas ka likööritehasest saadud jook sellele kaasa. Kadusid orjentiirid: teeviidad olid partisanide poolt ümber tõstetud, segi aetud. Oli tunne, nagu keegi sihilikult peidurdaks kolonni, et see siis venelaste kätte satuks. Pilt sõitis oma meestega veoauto kastis. Ärgati 9. mai hommikul. Edasi mindi jalgsi, kui jõuti Tšehhi linna Morgensterna, kui neile lähenes lahtises sõiduautos kolonel Rebane. Rebane oli täiesti kaine ja andis korralduse kõigil eestlastel koguneda linna keskväljakule. Ilmselt oli Rebane olnud varem linnas ja seal olevate tšehhi ohvitseridega kokkuleppe sõlminud. Sellest on ta hiljem õele rääkinud - istus ühes Morgensterna söögikohas, kui kuulis kõrval olevaid tšehhe temast rääkima. Mitmeid keeli valdava mehena tabas ta, millest jutt. Väideti, et näe - sellel mehel on jalas ilusad säärikud, vaja ta vagaseks teha. rebasel õnnestus aga ka sellest "kotist" eluga väljuda.

Linna sisenedes avanes rebase meestele üsnagi ebameeldiv pilt. igal tänaval oli punase varrukasidemega liiklusreguleerija, käes saksa käsigranaadis. Siin.seal oli üles seatud kuulipildujad. Mitmete majade akendest paistsid relvatorud.

Koguneti linna väljakule gruppide kaupa. Siis astus nende ette üks punase käisesidemega mees, kes teatas:"eesti sõdurid, sõda on lõppenud, Hitleri Saksamaa kapituleerunud, pange relvad maha, kedagi läbi ei otsita, aga teie kui vanad sõjamehed teate, mis juhtub, kui neid leitakse. Meie soov on, et te võimalikult ruttu lahkuksite Tšehhi territooriumilt." See fakt näitab, et rebasel oli tol hetkel tsehhidega kokkulepe, mis siis ka pidas. Paremat lahendust tol hetkel lihtsalt ei olnud.

Siis andsid kõik mehed oma relvad ära. Püssid pandi hakki, püstolitest ja püstolkuulipildujatest kerkis suur hunnik.

Järgnevalt andis Rebane käskluse: "Parem pool, edasi marss." Neid tuli saatma mitu tšehhi mootorratturit kolonni külgedel. Marsiti noore männimetsani, seal anti rivitult. Mootorratturid läksid linna tagasi.

Nüüd hakkas pihta see, mida pilt nimetab rätsepatööks: kraelõkmed, õlakud, kõik tunnusmärgid, aumärgid, vööpandlad, Soldbuchid, ka arvatavsti Rebase rüütlirist - kõik see rändas männimetsa sambla alla. Tšehhi põrgus kadus ka Harald Nugiseksi rüütlirist. Purjus tšehh rebis selle lihtsalt tal kaelast ära. Oleks ta teadnud, millega tegu, oleks see võinud lõppeda maha laskmisega. Aga õnneks piirdus ta vaid sõimuga. Paul Maitla kohta on teada (loe siit), et ta kandis oma Rüütliristi viimase hetkeni - tšehhid lasid ta koos sellega maha. Nagu Maitla ise oli kord õelnud:"Kõlbas mul sellega sõdida, kõlbab ka surra."                Pildil: Paul Maitle (ees vasakul) hetk enne mahalaskmist tsehhide poolt.

Seal männikus rivistas Rebane mehed peale väikest puhkust ülesse. Toimus loendus: 325 meest ja 1 naine sõdurivormis. Rebase sõnavõtt oli lühike:"See on 13. kott, kust ma teid välja viin. Kui te mu käsku täidate, siis võtame suuna Elbele, mille taga on ameerika relvajõud, ja siis olete pääsenud."

Edasi otsustati liikuda vaid öösel, kaardi ja kompassi järgi orjenteerudes kõige otsemat teed. vaba aega oli nüüd õhtuni. Seda kasutati teemoona otsimiseks. Leiti toidumoona kolonn, kust saadi end hulgaliselt varustada. Seljakotid täideti liha, või, šokolaadi ja tubakaga.

Väike luure ees, asuti pimedas teele. Kõik see meestevägi ühekaupa kolonnis järel, hoiti eesmineja kuuesiilust, valjult rääkimine oli keelatud. läbi mäestike, metsade, põldude, mägiojade...Igal mehel oli kohustus ära oodata järgmine. Aga ometi tekkis ühest järsakust laskudes vahe: eelmine mees ei oodanud ära järgmist. Peakolonnist mahajäänud meeste saatus on tänaseni teadmata.

Päevasel ajal puhati madalamates lohkudes, metsasaludes, valve alati väljas.

Nii kestis rännak nädala. Pilt meenutab, et kui mõõduti kartulipõllult, sõõdi maha pandud katuleid toorelt, sest lõkke tegemine oli keelatud. kuid toores kartul tundus isegi toitvam. Sööd neid 4-5 tükki ja kõht ongi täis.

Mai keskel jõuti piirkonda, kus maastik oli võrdlemisi lahe ja metsavaene. Siin osutus suure meestesalgana liikumine ohtlikuks, moodustati väikesed 4-5 mehelised salgad.

Tehti loendus. Järele oli jäänud 125 meest ja 1 naine. Rebane analüüsis olukorda ja edasist tegutsemist. Ütles lühidalt, et on täitnud oma lubadused mehed Elbe äärde tuua. Tänas sõdureid nende sõdurikohustuste täitmise eest ja avaldas lootust kunagi jälle vaba Eesti eest võidelda. Ütles, et teadaolevail andmeil on Elbe taga ameeriklased, aga kui nendeni jõuate, kontrollige, sest paljud andmed on valeks osutunud. Õnn teiega!

See oli Ausche asula lähedal. Elbe äärde oli Pildi sõnul siit jäänud 8 km. Karl Gailiti meelsest aga 20 km. Veel on meenutatud, et osa mehi olla rännakul siiski tšehhide kätte langenud. Kellel siin õigus on, raske õelda.

Meeste lõpptekond oli erinev. Väike osa langes tšehhide kätte, suurem osa pääses. Pääsenute hulgas oli ka kolonel Rebane. läbilipsanud süüdistus, et ta oleks relva jõil oma meestega kindlal Pattonini välja jõudnud, tugineb asjatundmatusele, rvestamata tollaseid olusid.